Mitte-dualiteedi õpetused ja enese-uurimise praktika on tänapäeval tohutult populaarsed. Tänapäeval on kümneid ainult satsang-õpetajaid. Igaüks neist edendab vaimse uurimise stiili, mis on inspireeritud Sri Ramana Maharshi elust ja õpetustest.
\n\n\n\nSri Ramana Maharshi on kahtlemata üks meie kaasaegse ajastu mõjukamaid vaimseid õpetajaid. Tegelikult ütleksid paljud, et ta on üks mõjukamaid vaimseid õpetajaid läbi aegade.
\n\n\n\nÜks neist õpetajatest tuntumatest on Sri Mooji Baba. Mooji on Papaji õpilane, kes oli ise Sri Ramana otsene õpilane.
\n\n\n\nKes on Sri Ramana Maharshi?
Bhagavan Sri Ramana Maharshi sündis Venkataraman Iyerina 30. detsembril 1879.
Tema sõnum oli uskumatult lihtne, otsekohene ja selge. Keegi ei saa ülehinnata Sri Ramana Maharshi elu ja õpetuste tähtsust. Selle asjakohasus ja tähtsus kaasaegsele vaimsele otsimisele on võrreldav Budda omaga. Ta selgitas sügavaid ja, mis kõige tähtsam, erakordselt kättesaadavaid õpetusi enese-uurimise kohta.
\n\n\n\nRamana ütles suurema osa oma elust vaevalt sõnagi. Eelistades selle asemel tarkuse otsest edasiandmist oma vaikse kohaloleku kaudu. Kuid tema õpilased panid kirja selle vähese, mida ta ütles. Nad tegid koopiaid tema kirjutatust ja koostasid palju tema õpetuste raamatuid.
\n\n\n\n
BHAGAVAN RAMANA ELU
\n\n\n\nKõigi andmete, sealhulgas tema enda sõnul, oli ta väga tavaline laps. Ta ei näidanud üles mingit spetsiifilist vaimset kalduvust. Kuid noorelt 16-aastaselt tabas noort Venkataraman’i äkitselt surmaehm.
\n\n\n\nSee hirm käivitas sügava uurimisprotsessi selle loomuse üle, mis sureb. See uurimine viis omakorda otsese kogemusliku arusaamiseni sellest, mis ei sure. S.t. vaim ehk puhas (tingimusteta) “Mina Olen”.
\n\n\n\nSee “Mina” tunde kogemus sai Bhagavan Ramana õpetuste keskseks ja ainsaks fookuseks.
\n\n\n\nTEMA ÄRKAMISEST
\n\n\n\n“Ühel päeval istusin üksi oma onu maja esimesel korrusel. Olin oma tavapärases tervislikus seisundis. Harva põdesin haigusi. Olin raske magaja. … Nii et sel päeval, kui istusin üksi, polnud minu tervisega midagi valesti. Kuid äkiline ja vaieldamatu surmaehm haaras mind. Tundsin, et suren.
\n\n\n\nESIMENE ENESE-UURIMINE
\n\n\n\nMiks ma nii peaksin tundma, ei saa nüüd selgitada millegagi, mida tundsin oma kehas. Ka ei suutnud ma seda siis endale selgitada. Kuid ma ei vaevunud uurima, kas hirm oli põhjendatud. Tundsin “et suren” ning asusin kohe mõtlema, mida peaksin tegema. Ma ei hakanud nõu küsima arstidelt, vanematelt ega isegi sõpradelt. Tundsin, et pean probleemi ise seal ja siis lahendama.
\n\n\n\nSurmahirmu šokk pani mind kohe enesevaatlusse, ehk “introveertusse”.
\n\n\n\nÜtlesin endale vaimselt, st ilma sõnu hääldamata – “Nüüd on surm saabunud. Mida see tähendab? Mis see on, mis sureb? See keha sureb.” Dramatiseerisin kohe surmakoha. Sirutasin oma jäsemed välja ja hoidsin neid jäigana, nagu oleks rigor mortis saabunud. Jäljendasin laipa, et anda oma edasise uurimise jaoks tegelikkuse tunnet.
\n\n\n\nPidasin hinge kinni ja hoidsin suu suletuna, surudes huuled tugevalt kokku, et ükski heli ei saaks välja pääseda. Ärgu öeldagu sõna “Mina” ega ühtegi muud sõna! “Noh,” ütlesin endale, “see keha on surnud. See viiakse jäigalt matmispaika, põletatakse seal ja redutseeritakse tuhaks. Kuid selle keha surmaga, kas “Mina” olen surnud? Kas keha on “Mina”? See keha on vaikne ja inertne. Kuid tunnen oma isiksuse täit jõudu ja isegi heli “Mina” enda sees – kehast eraldi.
\n\n\n\nILMUTUS
\n\n\n\nNii on “Mina” vaim, asi, mis ületab keha. Materiaalne keha sureb, kuid seda ületav vaim ei saa surma poolt puudutatud olla. Seepärast olen ma surematu vaim.’
\n\n\n\nKõik see ei olnud pelgalt intellektuaalne protsess, vaid välkus minu ees elavalt kui elav tõde, midagi, mida tajusin kohe, peaaegu ilma igasuguse argumentatsioonita. “Mina” oli midagi väga reaalset, ainus reaalne asi selles seisundis, ja kogu teadlik tegevus, mis oli seotud minu kehaga, oli koondunud sellele. “Mina” ehk minu “ise” hoidis tähelepanu fookust võimsa fascinatsiooniga sellest ajast alates. Surmahirm oli igaveseks kadunud. Mina-sse absorptsioon on jätkunud sellest hetkest kuni tänaseni. Teised mõtted võivad tulla ja minna nagu muusiku erinevad noodid, kuid “Mina” jätkub nagu põhi- ehk fundamentaalne sruti noot, mis saadab ja sulandub kõigi teiste nootidega.
\n\n\n\nÜkskõik millega keha tegeles – kõnelemise, lugemise või millegi muuga –, olin ikka koondunud “Minasse”.”
\n\n\n\nVäljavõte raamatust ‘Ramana Maharshi: His Life’ autorilt Gabrielle Ebert
\n\n\n\n
ELU PÄRAST ÄRKAMIST
\n\n\n\nSellel tähelepanusväärsel kogemusel oli elumuutev mõju noorele Ramanale. Kuus nädalat pärast seda sündmust võttis ta viimased 5 ruupiat, mida ta oma elus puudutas. Ta lahkus oma vanemate kodust ja läks otsima püha mäge nimega Arunachala.
\n\n\n\nKui ta Arunachala’sse saabus, lõpetas ta kõnelemise (ega ütleks rohkem kui 10 aasta jooksul teist sõna). Alguses istus ta mäe jalamil olevates templites meditatsiooni sügavuses.
\n\n\n\nLõpuks kolis ta mäe küljel olevasse koopasse nimega Virupaksha. Seal jäi ta mediteerima umbes 20 aastaks. Sri Ramana Maharshi elu ja õpetused peegeldavad sügavalt seda pühendumist mediteerimisele reaalsuse tõe üle.
\n\n\n\n“Vaata, seal [Arunachala] seisab nagu tundetuna. Salapärane on viis, kuidas see toimib, väljaspool kogu inimlikku mõistmist. Minu mõttetu lapsepõlve ajast oli Arunachala tohutu suurus minu teadvuses säranud, kuid isegi kui sain kelleltki teada, et see on ainult Tiruvannamalai, ei mõistnud ma selle tähendust. Kui see vaigistas mu meele ja tõmbas mind enda juurde ning ma lähenesin, nägin, et see oli absoluutne vaikus.”
\n\n\n\n– Sri Ramana Maharshi – Arunachala kohta
\n\n\n\nTunnistades noore Venkataraman’i väga erilist seisundit, hakkas tema ümber kogunema mitmeid sadhusid. Nad hoolitsesid tema kehaliste vajaduste eest, samal ajal kui ta jäi sügavatesse meditatiivsesse seisunditesse süvenenuks. Nad istusid ka temaga vaikuses ja ammutasid palju inspiratsiooni ja mõistmist tema vaikse kohaloleku sügavusest.
\n\n\n\n
Kes ma olen? Mitte keha, sest see laguneb; mitte meel, sest aju laguneb koos kehaga; mitte isiksus ega emotsioonid, sest needki kaovad surmaga.
\n\n\n\n– Sri Ramana Maharshi
\n\n\n\nRamana mediteeris peaaegu pidevalt ilma kõnelemata umbes 10 aastat. Selleks ajaks oli tema kuulsus hakanud levima. Sellele järgnevalt reisisid vaimsed praktiseerijad pikkade vahemaade taha, et veeta aega vaikse targa juuresolekus.
\n\n\n\nRamana vastas aeg-ajalt kirjalikult küsimustele. Üks varajastest küsimuste ja vastuste seanssidest vaikse targaga salvestati ja avaldati raamatuna “Kes ma olen?”.
\n\n\n\nGanapati Muni pöördus Sri Ramana poole vaimse juhendamise saamiseks. Saades enese-uurimise õpetusi, oli Ganapati sügavalt liigutatud. Seejärel nimetas ta vaikse targa Sri Bhagavan Ramana Maharshiks. Pärast seda oli ta selle nime all tuntud.
\n\n\n\nSRI RAMANA ESIMENE RÄÄGITUD ÕPETUS
\n\n\n\nEsimesel korral, kui Ganapati Muni külastas Sri Ramana koopat, esitas ta küsimuse tapase, joogilise distsipliini kohta.
\n\n\n\n“Kõik, mida lugeda tuli, olen lugenud. Isegi Vedanta Sastra [Vedanta pühad kirjad] olen täielikult mõistnud. Olen japat teinud südame täie rahulduseni. Ometi ei ole ma seni mõistnud, mis on tapas. Seepärast olen otsinud varjupaika sinu jalgade ees. Palun valgusta mind tapase olemuse kohta.”
\n\n\n\n15 minutit vaatas Sri Ramana vaikselt Ganapati Muni silmadesse. Vastavalt tema tavapärasele vaikse edasiandmise õpetamisstiilile. Kuid hämmeldunud Ganapati Muni ei suutnud õpetust vastu võtta ja palus Sri Ramanal teda edasi aidata.
\n\n\n\nBhagavan Ramana vastas:
\n\n\n\n“Kui keegi jälgib, kust see “Mina” mõiste pärineb, neelatakse meel sellesse. See on tapas. Kui mantrat korratakse ja tähelepanu suunatakse allikale, kust mantra heli toodetakse, neelatakse meel sellesse. See on tapas.”
\n\n\n\nSee oli esimene kord, kui Sri Ramana vastas küsimusele räägitud sõnadega.
\n\n\n\n“Mine! Kuhu ma minna saan? Ma olen alati siin.”
\n\n\n\n– Sri Ramana Maharshi – Rääkides oma surmast
\n\n\n\nBHAGAVAN SRI RAMANA MAHARSHI SURM
\n\n\n\nBhagavan Sri Ramana Maharshi suri ehk lahkus oma füüsilisest kehast 14. aprillil 1950.
\n\n\n\nTa suri eriti valulikku tüüpi vähki. Ta väljendas, et tema kehas oli teatud valu ja raskusi. Siiski jäi ta oma füüsilise elu lõpuni rahulikuks ja selgeks.
\n\n\n\nTa jätkas darshani pakkumist kuni oma elu lõpuni.
\n\n\n\nSRI BHAGAVAN RAMANA SURM, TEMA ASSISTENDI SÕNADEGA
\n\n\n\nOli veel üks probleem. Pühendunud tahtsid saada oma Guru darshani.
\n\n\n\nMa ei tahtnud nende viha esile kutsuda, keelates neilt oma Guru viimast darshani. Palusin neil tulla järjekorda ega esitada küsimusi ega oodata Bhagavanilt tarkuse sõnu.
\n\n\n\nDarshan jätkas kuni kella 17-ni. Pühendunuid tuli suurel hulgal ning kuigi politsei hoidis liini kiiresti liikumas, läksid nad tagasi ja seisid uuesti järjekorras, nuttes ja nutates. See oli vaatepilt, mis mind väga sügavalt liigutas.
\n\n\n\nNähes raskusi, mida Bhagavan koges, tõmbasin ekraani ette ega lubanud enam darshani. O. P. Ramaswani Reddiyar tuli ja ütlesin talle, et ta võib sisse tulla, kuid ta keeldus. Nähes, kui palju Bhagavani keha kannatas, palus O. P. Reddiyar pühendunuil laulda “Aksharamanamalai”. Ta tegi seda, sest Bhagavani keha kannatas ja ta ei tahtnud, et keegi seda märkaks.
\n\n\n\nBhagavan oli mulle öelnud, et Jnanil pole vahet, kuidas tema keha maha jäetakse, sest keha idee on juba surnud. Ainult paljas silm nägi, et Bhagavan kannatas. Tegelikkuses polnud kannatust, kuna Bhagavanil puudus dehatma buddhi (olen-keha idee).
\n\n\n\nVIIMASED HETKED
\n\n\n\nPea toetamiseks asetati palju patju ning ta istus jalad sirutatud. Äkitselt palus Bhagavan mul asetada ta padmasana asendisse, ning selles asendis lahkus temast viimane hingetõmme ja ta jäi vaikseks.
\n\n\n\nKui Bhagavan keha maha jättis, hoidsin pead ja Subramanian seisis minu kõrval. Vaatasin Bhagavani nägu ja kui alalõug langes, teadsin, et ta on kehast lahkunud. Väljaspool olevad naised tunnetasid seda kuidagi ja lõid endale vastu rinda ning püüdsid sisse tulla ja saada viimast darshani. Kuid politsei takistas seda. Aitasin kanda keha ema templi Mandapami. Minu teenistus Bhagavanile lõppes seal.
\n\n\n\n\n\n\n\nKOKKUVÕTE
Sri Ramana Maharshi elus ja õpetustes näeme ikka ja jälle alandlikkuse, teenimise, läbipaistva tarkuse ja armu elu.
Olgu need lood ja eeskujud peegelduspunktideks. Olgu need meile kõigile inspiratsiooniks elada seda eeskuju järgides. Tingimusteta pühendumine meile kättesaadavale tõe sügavaimale kogemuslikule teadmisele.
\n\n\n\n\n



